Hallo Maa….

Tere! Nagu näha, siis ma pole juba ammu midagi postitanud. Sellest kirjutan peagi lähemalt ja algan oma looga päris algusest.

Oli juuni lõpp või juuli algus ning olin hetkel oma kõige esimeses peres ning kõik oli korras.

Ühel ööl aga ärkasin ülesse, sest tundsin oma parempoolsete roiete alumises osas väga ebameeldivat ning päris teravat valu. See valu oli piisavalt tugev, et rahulikult magamine ei tulnud kõne allagi. Lamasin voodis mõnda aega, lootes, et valu lihtsalt üle läheb. Kuid seda ei juhtunud ning võtsin lõpuks valuvaigisteid ning sain vaikselt magama jääda.

Järgmisel hommikul ütlesin juhtunust Laurenile ja mõtlesime, et äkki on lihtsalt gaasid sinna kinni jäänud ning otsustasime lihtsalt oodata kas see valu kordub. Järgmisel ööl juhtus see sama ning pidin jälle poolnutusena valuvaigistite abil magama jääma. Me ei osanud ka arvata miks mul paremapoolse roide alt valutab, sest mul polnud sealt mitte kunagi varem valutanud. Paaril järgmisel ööl seda valu enam ei olnud ja mõtlesin, et oh äkki oli lihtsalt mingi mööduv mõttetu valu.

Ühel õhtul tuli külla Laureni sõber ning olime oma toas ja ajasime niisama juttu. Nemad istusid maas ja tegid teineteisele patse ning mina oli voodis ja vaatasin telekat. Järsku hakkasin tundma kerget valu kõhus. See meenutas valu mida tunned, kui pole kaua söönud ja nagu väikesed nõelad torkaksid seest ja soolikad tõmbuvad kokku. Valu läks aina tugevamaks ning hakkas laienema ka selga. Algul ei öelnud ma neile midagi ja lootsin, et läheb mööda, kuid seda ei juhtunud. Andsin endast märku, kui tundsin, et pole enam nii kerge hingata ja kõhuvalu oli laialt ka üle selja levinud.

Algul olime lihtsalt mures, kuid mõne sekundi pärast polnud enam nii tore ja asi muutus päris tõsiseks. Asi selles, et väike valu oli levinud üle terve ülakeha ning mu kõhulihased, seljalihased, rinnalihased ja kõri olid täiest pinges. Seda valu pole võimalik kirjeldada, ma ei suutnud isegi pikali olla ning seista. Pidin olema küürakil maas ja lihtsalt mu keha tõmbles ja ma ei suutnud midagi teha kui nutta ja teha imelikke hääli. Hääli tegin sellepärast, et lihaskrambid jõudsid ka rinda ja raskendasid rääkimist, mis muutus väga valusaks ja hingamine oli nii tasakaalust väljas. Atakk kestis umbes 10 minutid ning need olid mu elu pikimad kümme minutit. Ma olin nii paanikas, sest ma lihtsalt ei teadnud mis minuga toimub. Kui atakk hakkas laabuma ning kõhuvalu hakkas samuti vähenema, siis seljavalu oli endiselt halb. Kristie andis mulle sooja mati millel lamasin, et selja rahustada ning lamasin umbes kaks päeva, kuni valu laabus.

Kaks päeva pärast atakki olin peegli ees ja märkasin, et midagi on minu juures teistmoodi. Mu silmamunade valge osa oli muutunud kollaseks ja nahal oli kollakas toon. Ütlesin seda ka oma pereemale ja ta otsustas, et peame erakorralisse minema. Tehti palju uuringuid ning avastati, et mul on sapikivid. See oli täiest ootamatu ja atakki selgitati sellega, et üks kivi oli tõenäoliselt liikumises. Pärast seda vaatasin hoolikamalt mida söön ja seda enam ei korranud.

Järgmine ebaharilik juhtum toimus mu teises peres. Vaatasime tüdrukute pesapalli ning järsku tunnen ennast väga nõrgalt ja süda on paha. Ütlesin seda ka oma pereemale ning kõndisime auto juurde, et saaksin jahedas autos istuda. Seejäres ütles pereema, et olen väga valge näost ning pilt ka hakkas mustaks muutuma ja tundsin, et hakkan minestama. Järgmisel hetkel jooksen puu taha ning päeva söök sinna jäi. Pärast seda hakkas parem, kuid olin ikkagi mures.

Oma kolmandas peres olles vaatasin samuti mida suhu pistan, et atakki vältida. Kuid 15 august juhtus see mida kõige rohkem kartsin. Tuli teine atakk. Ma aimasin, et see võib juhtuda, sest paar päeva enne seda hakkas mu roide alt jälle valutama. See kord oli mul tõsiseid raskusi hingamisega, sest samal ajal tuli ka paanika atakk. Mu pere reageeris väga kiirelt ning viis mu kiirelt erakorralisse. Kiirelt pani mind voolikute külge ja tehti samuti uuringuid. Mind otsustati sisse jätta ja mind viidi erapalatisse mis oli väga kena. Samal õhtul sain teada, et mul kavatsetakse sapipõis välja lõigata ning olin selleks igati valmis, sest tahtsin sellest valust nii väga lahti saada.

Operatsioon kulges edukalt, kuid äärmiselt valus oli ning püsti tõusmine ei tulnud omal toimel kõne allagi. Kuigi kõik läks hästi, siis oli kirurgil ka halvemaid uudiseid. Nimelt oli üks kivi sapipõiest välja saanud ja istus kuskil mu kõhus. Edasi otsustati min Garden City haiglast saata Witchitasse, kus võetaks see kivi välja suu kaudu ning nii ei peaks uut operatsiooni tegema. Olin sellega nõus ja seadsime end minekule.Kui olin jõudnud Witchita haiglasse sain uue ataki ning see oli ekstra valus ning piinarikas, sest mul oli just operatsioon ning värsked haavad. Minu kõhu kokkutõmbed ja muu valu tegigi hullemaks haavade valu ja ma ei saanud ka korralikult hingata. Selle ajal nutsin kõvasti aga õnneks see möödus. Kivi väljavõtmine möödus samuti edukalt ning edasi jäi ainult paraneda.

20916167_1454986211259463_484018952_n.jpg
pärast operatsiooni oli äärmiselt kaunis

Olen väga aeglane paraneja ning sellepärast ma midagi ka ei postitanud, sest ma ei saanud midagi teha, kuna liikumine oli raskendatud. Haiglast välja tooma tuli mind mu viimase pere ema Karen, kes on nii tore ja sõbralik. Nende peres on sapipõie probleemid tihedad ning sellepärast teavad nad ka kuidas sellistes olukordades käituda.

Hetkel tunnen end juba päris hästi. Ühel korral oleksin peaaegu vannitoas ära minestanud aga enam pole selliseid juhtumisi olnud. Olen väga tänulik kõigile arstidele ja õdedele, sest nad olid nii sõbralikud ja abivalmid ning kuna olin üks, siis oli see suureks abiks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: